Beebiraamatu „Üks pisike põnn” omadused ja ülesehitus

13.03.2018
Beebiraamatu „Üks pisike põnn” omadused ja ülesehitus

Kui hakkasin beebiraamatut koostama, olid mul kohe mõned märksõnad olemas. Mulle meeldib väga põhjamaine stiil koos sellele iseloomulike nüanssidega. Teiseks märksõnaks kujunduse loomisel oli raamat, mille ema oli ise teinud ja mulle tütre katsikuks toonud. See oli hästi puhas ning selles oli üsna vähe teksti. Pildid olid enamasti mustvalged. Mulle meeldis selline lähenemine beebiraamatule väga ning enda loodud raamatusse panin teksti veelgi vähem. Raamatus on vaid pealkirjad. Ühtegi lauset raamatusse ette kirjutatud ei ole ning lünkasid täitma ei pea, nagu harjunud ollakse. See eristabki kõnealust raamatut siiani nähtud analoogidest. Sellest saab oma sõnadega ja enda kirjutatud raamat. Kirjutamisruumi on palju ning lapsevanemal on võimalik raamatusse joonistada, kleepida – nagu scrapbooking’u stiilis.

Raamatust „Üks pisike põnn” leiab üle 20 tühja/joonitud lehekülje piltide või teksti jaoks. Selles beebiraamatus ei räägi peakangelane iseendast (kuigi soovi korral võib ju ka nii täita), vaid lapsevanem räägib selle loo lapsest ise. See on teine suur erinevus tavapärastest beebiraamatutest. Kui oli selge, et raamat läheb trükki, olin kohe kindel, et see tuleb köita kalinguri. Uue kujunduse (2018. aasta trükk) loomisel muutsin raamatu veelgi lihtsamaks ning jätsin halli ja marmori kõrvale vaid kaks värvitooni. Sümboleid, pilte ja muud sellist kasutasin kujunduses minimaalselt selleks, et kõik kirja pandud mälestused ja lisatud pildid saaksid esile tulla ja särada.

Raamat algab peatükiga „Saabumine” ning viimane peatükk on „Sõnad” (kõne areng). Laste areng on väga erinev ning toimub väga erineval kiirusel. Seega on võimalik kirja panna ka suur osa sellest arengust, mis toimub peale esimest sünnipäeva. Läbimõeldud kujundus lubab seda. Lisaks jääb raamatu lõpus mitu lehekülge ruumi, et lisada ka teise eluaasta meeldejäävamaid hetki.

Ma mäletan enda tütre beebiaja algusest, et soovisin tema kiiret kasvamist ning ei saanud aru teistest, kes üldse ei tahtnud lasta beebil suureks kasvada. Mina soovisin tollal, et laps saaks liikuma. Ta hakkas küll keerama hiljem, aga kõik teised etapid – roomamine, käputamine, istumine ja kõndimine – tulid üsna ruttu. Nüüd, kui ta on juba kahe ja poole aastane, ei mõtle ma, et tahaksin beebiaega tagasi, vaid et oleksin pidanud seda rohkem nautima. Mul on talle täidetud kaks beebiraamatut ning fotoalbumeid on tal neli. Mul on nii hea meel, et olen seda teinud, sest aega tagasi keerata ei saa, aga kirjapandut üle lugedes saan justkui ajas tagasi minna ning näha tolle aja ilu ja valu.

 

Beebiraamatu autor

Katrin Sakk 

 

Telli beebiraamat SIIT.
Loe beebiraamatu ja Sakk Disaini sünnilugu SIIT